Kena, päikeseline ma-ei-mäleta-mis-nädalapäev. Heliseb telefon. Helistajaks on mõttetreener ja koolitaja Marlen Marmor.

Marlen: Tere. Millega tegeled?

Mina: Pesin just pead.

Marlen: Hm. Ok. Mis edasi teed?

Mina: Plaanisin õue minna.

Marlen: Väga tore. Kõik klapib. Meil oleks pilte vaja. Õues. Fotosessiooni.

Mina: Millal?

Marlen: Täna. Kohe. On Sul võimalik?

Mina: Nooh…

Marlen: Tead, Kaidol (Kaido Kubri, Marleni elukaaslane)tuli täiesti hullumeelne mõte. Tead seda pulmareisi võistlust, mida Estravel korraldab? Kaido avastas selle ja arvab, et me peaks ka osalema. Täiesti hullumeelne idee. Aga meil pole ühtegi sobivat romantilist pilti endist. Kõik kuidagi väga ametlikud. Oleks vaja pilte.

Mina: Ok, teeme siis ära. Toomemäel näiteks. Mis ajaks Sul neid vaja on?

Marlen: Tegelikult täna on viimane päev oma lugu ja pildid ära saata. Tänaseks olekski vaja.

Mina: Täna tahad kätte saada??! (Nii napp tähtaeg tundub mulle veidi kreisi, vähemalt selle päeva sisse)

Marlen: Täna jah. Kaido avastas selle võistluse täitsa viimasel minutil.

Mina: Ok, teeme ära.

Lepime kokku kohtumise Toomemäel ma-ei-mäleta-mis-kellaks. Saabun kohale. Toomemäe kohviku väljas oleva laua taga kohtan Kaidot ja tema pisipoega Rubenit. „Marlen tuleb ka kohe,“ selgitab Kaido. Ok. Istun maha ja naudin sooja, päikeselist sügispäeva. Ajame veidi juttu ja tulebki Marlen. Üleni mustas. Mõtlen endamisi, et pildistamiseks vist veidi sünge. „Mul on valge jope ka autos. Kas jään nii või peaks selle ära tooma,“  ütleb Marlen.

„Valge oleks parem küll,“ märgin vastu. Kaido sibab Marleni jakki autost ära tooma. Ajame Marleniga veidi juttu. Jakk saabub. Valge on ikka valge. Särav. Juba parem. Suundume edasi parki. Otsime esimest shootingu kohta kus maanduda. Valime silla. Küsin Marlenilt, kas ta silla alumisele äärele maha saab istuda. Saab. Samuti Kaido. Ja pildistamine võib alata. Läivõtted. Lähivõtted. Rohkelt intiimsust, suudlusi, teineteise otsa vaatamisi. Kui Marlenile ja Kaidole hakkab nalja tegema minu pidev palve: „pange ninad kokku“ ning Marlen seda platooniliselt korrutama hakkab, läheb lõbusaks. Samuti nõuab Ruben midagi, vist mahlapakki ning poseerib sellega mulle lõpuks poolkogemata nagu tõeline modell. Nii muuseas. Seega saab paar kaadrit ka Rubenist. Igatahes lõbus on ja vahvad pildid sünnivad. Peale silda teeme veel mõned võtted pargipingil ning suundume siis saagiga kodu poole.

Marlen:  Isegi kui me seda võistlust ei võida, saame endist vähemalt hulga ilusaid pilte. Mul polegi ühtegi musipilti Kaidoga.

Mina: Mis tähendab ei võida. Räägime sellest, et te võidate selle!

Õhtuks on pildid valmis ja üle antud. Jään ootama ilmumist Estraveli blogis. Järgmisel päeval Kaidot ja Marlenit veel seal näha pole ning rohkem pole meeles vaadata…kuni…

Järgmine kord kui selle teemaga kokku satun, saan teada, et Marlen Ja Kaido on valitud 160 paari hulgast kuue finalisti sekka. Vaata finaliste siin. http://www.estravel.ee/uudised/2010/10/meie-muinasjutt-paradiisis-finaalpaarid/

Täna on nad selle võistluse magusale võidule – pulmareis Seišellidel – juba väga lähedal. http://www.estravel.ee/index.php?lang=est&main_id=1415,4202,4418

Loodan siiralt et neil läheb hästi ning et nad jõuavad oma unistuste pulmani.

Võta kallim kaasa ja tule romantilisi fotosid tegema. Vaata fotosessioonide pakette siit!